Hobustest
Hobused ei püüa oma keskkonda muuta ega lase end häirida muredest eilse või homse pärast. Nad kogevad enda ümber toimuvat, tõlgendavad seda ja jätkavad enda tavapärast tegevust. Kogu oma olemusega püüdlevad hobused ohutuse ja mugavuse poole. Just turvalises keskkonnas saavad nad teda seda, mis elu mõnusaks teeb – mängida, magada, süüa ja juua… 65 miljoni aasta jooksul on hobused suutnud ellu jääda ja areneda just optimaalse kohanemise kaudu oma keskkonnaga. Kuidas nad selleni on jõudnud?
Saaklooma jaoks on ülioluline hinnata kiiresti, kellega on tegemist ja millised on tema kavatsused. Kas sellel lõvil on nälg või tahab ta pärast rikkalikku sööki samast jõest vett juua? Seda teades saab kiirelt otsustada, kas peaks oma karja hoiatama ning põgenema või saab edasi rohtu näksida? Kohandades oma reaktsioone vastavalt ümbritsevale, on turvaline.
Emotsionaalselt paindlik hobune on väga tundlik. Ka inimestega koos olles ta justkui skaneerib pidevalt meie vaimset seisundit, kuid ka lihaspingeid ning üldisemalt keskkonda. Hobused on sotsiaalsed loomad – äärmiselt tundlikud suhete ja kavatsuste osas. Nad on väga uudishimulikud ja lähtuvad ürgsest instinktist, et just koos on nad tugevad. Sel viisil saab hobune ellu jääda saakloomana, moodustades karjana tervikliku üksuse. Ellujäämise seisukohast on võitlus-põgenemise vastus endiselt tugev impulss, kuid see tuleb mängu alles siis, kui on reaalne oht, et püsiv oht on tulemas.
Hobune näeb meid läbi
Saaklooma jaoks on ellujäämise seisukohalt ülioluline oskus hinnata kiiresti, kellega tal parasjagu tegemist on ja millised võivad olla selle teise olendi kavatsused. See pole pelgalt uudishimu, vaid ellujäämisoskus. Näiteks, kas lähenev lõvi on näljane või soovib hoopis samast jõest vett juua? Sellise info põhjal saavad hobused teha kiiresti elutähtsa otsuse – kas karja hoiatada ja kiirkorras põgeneda, või võib rahulikult edasi rohtu näksida?
Ohu tajumine ja sellele vastamine ei toimu juhuslikult, vaid põhineb varasematel kogemustel, instinktidel ja keskkonna signaalide lugemisel. Kohandades oma reaktsioone vastavalt ümbritsevale, suudab hobusekari hoida end turvaliselt ja vältida tarbetuid riske. See oskus olla kohal, märgata ja reageerida adekvaatselt, on ellujäämise alus – mitte ainult looduses, vaid ka inimeste maailmas.
Hobuste suhted karjas
Domineerimine hobuse karjas sõltub mitmetest teguritest, mis võivad olla nii füüsilised kui ka sotsiaalsed. Laias laastus mängivad rolli hobuse vanus, kogukus, üldine tervislik seisund, karjas veedetud aeg ning isegi ilmastikutingimused nagu temperatuur. Samas ei määra need tegurid hierarhiat automaatselt. Hobuste omavahelised suhted ja positsioon karjas kujunevad välja dünaamiliselt ja kontekstipõhiselt.
Iga hobune teab intuitiivselt, millist positsiooni ta teise hobuse suhtes võtab ning see teadmine ei pruugi olla püsiv. Näiteks võib üks hobune olla domineeriv söömise ajal, teine aga liikumise või puhkuse kontekstis. Karjasisesed suhted põhinevad sageli enesekindlusel, rahulikkusel ja oskusel teisi suunata. Suuremas karjas võib juhtrolli haarata see hobune, kes konkreetses olukorras näitab üles kõige rohkem kindlust ja selgust – olgu selleks siis ohu märkamine, liikumissuuna valik või ligipääs ressursile.
Domineerimine hobuste seas ei tähenda agressiivsust või pidevat võitlust, vaid pigem peenetundelist suhtlemist ja kehakeele lugemist. See on loomulik osa karja sotsiaalsest struktuurist, kus iga hobune leiab oma koha ja rolli, mis võib ajas ja olukorras muutuda.
Hobust kaasav coaching
Coach, hobune ja klient teevad koostööd selle nimel, et leida kliendi käitumises korduvaid mustreid. Kui coachi roll on küsimusi küsida, siis hobune näitab füüsiliselt kliendile teda ennast.
Tiimicoaching hobusega
Hobust kaasavale tiimicoaching tullakse järgmistel põhjustel: koostöö, kommunikatsioon, läbipõlemine, juhtimisega seotud väljakutsed (s.h. juhi ebakindlus oma tiimiga toime tulla, ebaterved suhted meeskonnas, jne) ning töö- ja pereelu tasakaal.